Niisiis, blogin ainult endale, vaevalt keegi mu igavat jura lugema hakkab.
Blogi idee andis minule minu elukaaslane Triinu. Tänu minu halvale mälule ei mäleta ma tihtipeale kodust poodi jõudes mis ma sealt ostma pidin, sealt ka siis blogimis soovitus, et ma saaksin meenutada aastate taguseid sündmusi.
Algus. Kõik sai alguse 19 august 2006a. Olin 17 aastane noor nolk. Hommikul varakult tööle minnes olin väga närviline, kuna 13 august vändrast aset leidnud kohutav õnnetus on oli mul veel silmade ees (on ka veel praegu kahjuks). Hommikul tööle jõudes alistasin oma igapäevaste tegevustega ja proovisin oma emotsioone alla suruda. Kuna olin sellel ajal laopoiss siis töötasin veel 3 mehega ühes meeskonnas. Se vabrik on vändras suur wendre teki/padja vabrik mis eksisteerib veel siiani. Olime meestega just lõunalt tagasi tulnud ja asusime veoautolt kaupa maha laadima. 2 meest tõid kauba kongist tagantpoolt ettepoole ja mina siis andsin kauba autopealt maha. Korraga tuli käsk autost maha tulla korraks (põhjust ei mäleta ), tegin sammu ja järsku tegin silmad lahti tugeva valu sähvatuse peale. Olin auto kastist alla kukkunud aga õnnelikult käte mitte pea peale. Ülemus oli ärevil, tahtis kiirabi kutsuda millest ma keeldusin. Õige pea sain aru, et valu ei kao kuskile ja midagi oli valesti, viidi mind kiirabisse. Fikseerisid mu vasaku käe randme ja saatsid mind Pärnusse kuna väikses vändras pole vahendeid tõsistema juhtumitega tegeleda. Isa tuli tööjuurest järgi mulle, sain lõpuks pärnusse. Ootasin veel ukse taga ca 45 min mis olid minu elu pikimad minutid. Tundus, et seisan seal juba terve päev. Lõpuks jõudis järjekord minuni. Küsiti, uuriti, näpiti vasakut kätt mis Vändras fikseeriti. Tehti pildid ja pandi PAREM käsi kipsija vasak lahasesse. Seega tundus siiski õnnelik õnnetus, käed kasvavad kokku tagasi. Randmed on küll vigased elulõpuni aga se ei sega minu elu.
Olles 4 päeva käed kipsis juba olnud sain aru, et teksapükse ei ole mõtet jalga ajada. Kätega suutsin vaevaliselt niipalju dressid alla tõmmata, et kusele minna. Kohvi jõin poole tassi kaupa kuna ei suutnud tassi tõsta, võileiva tegemine oli tõsine väljakutse, mis võis terve hommiku aega võtta. Ema ja õde tahtsid küll aidata kuid ma keeldusin nende abist. Aga noor nagu ma olin siis oli vaja ju jooma minna, jõin ennast purju ja kukkusin kipsi puruks 4dal päeval 😀. Sain ka oma esimese elukaaslasega kokku sellel päeval. Elu läks edasi ja lõpuks olin ka taas töövõimeline. Olin kolinud ära nüüdseks ammu juba eksnaise vanavanemate koju. Seal mind hästi vastu ei võetud, õige pea kolisin tagasi oma vanemate koju. Töötasin puiduvabrikus ja tegin seal igasugu töid. Teenisin head palka, elul polnud häda midagi.
Etapp 2.
Mingil hetkel hakkasin tundma peavalu, arvasin, et mis seal ikka, inimestel ikka vahest midagi valutab. Valu muutus aina tihedamaks ja agressiivsemaks. Läksin perearsti visiidile. Arst saatis edasistele uuringutele ja määras esmased valuvaigistid. Õigepea sain ka aru, et need valuvaigistid ei aita. Unetunnid jäid järjest lühemaks, närvid olid läbi. Nagu elav surnu liikusin ringi.
Tuleb järg.
